Erinevate inimestena paneme metsas tähele erinevaid asju. See on loomulik. Mõistame erinevalt metsa kujunemist, kujundamist ja kasutamist. See on normaalne ja õhutab õppima. Kuid justkui kogu aeg samamoodi ja igaühe justkui parima arusaamise järgi toimetades jõuame lõpuks aga olukorda, kus kõik hakkavad milleski kaotama. Kaotavad elurikkus, kliimategurid, puhkajad, puidukasutajad, korilased. Kaotavad inimsuhted, kaotab mets ise. See enam ei ole ei loomulik ega normaalne. Kuidas üheskoos jälle tagasi metsa jõuda?
Urmas Tartes PhD, Bioloog