Üha uuesti ja uuesti annab riik signaali, et mõndagi küsimust parem me ei küsi, sest vastused ei pruugi meile meeldida. Valitsejad on hakanud keskkonnatõde kartma. Teadlasi kohtab keskkonnadebatis viimasel ajal harva ja mulle tundub oluline panna kirja vaikimise põhjused, kirjutab Asko Lõhmus.
Kümme aastat tagasi ei olnud Eestis avalikku keskkonnadebatti. Mujal maailmas samuti õieti mitte, kui mõni Euroopa riik ja USA osariik välja arvata. Eelnenud kümnendil muutus see inforuum paljudes ühiskondades tundmatuseni, sh Eestis. Nähtava panuse andsid ka teadlased.
Küllap mäletate nende järjestikuseid avalikke ühispöördumisi, mis eri nurkade alt seletasid, miks ja kuidas maailma keskkonnaseisund halveneb. Või kuidas muutus meediasensatsiooniks üks Rootsi teismeline, kes peamiselt kutsus maailma liidreid üles teadlasi kuulama. Vahepeal on Greta Thunbergi kuulsus küll (ootuspäraselt) vastuolulisemaks muutunud, aga asja absurdsus ei seisnenudki temas, vaid infantiilses publikus, kelle jutule pääsemiseks pidi olema laps.
Need sündmused on asendunud olukorraga, kus teadlasi kohtab keskkonnadebatis jälle päris harva. Täpsemalt, Eestis puuduvad nad niisugustes väitlustes, mille teises otsas võiks olla mõni oluline keskkonnaotsus (nagu järgnevalt selgitan, ei tohiks seda segi ajada teadustoega sellistele otsustele, mis püüavad keskkonda veel rohkem tarbida).
Selle protsessi läbi teinuna ja nüüd mõned aastad kõrvalt vaadanuna tundub mulle oluline panna kirja vaikimise põhjused. Neid on vähemalt seitse. Jätan välja mugavuspunkti, et “inimestel on praegu tähtsamaid asju, millele mõelda”. See võiks kehtida kogu keskkonnadebati kohta (mis on igati elus), mitte aga spetsiifiliselt teadlaste kadumise kohta sellest debatist.
1. Teadlaste “lugu” ei kõneta.
Teadlase vaates on keskkond ja selle suhe inimesega tohutu keeruline süsteem. Ühiskonna heatahtlikudki kangitõmbajad vaatavad aga oma kangi. Nad tahavad kuulda, et seda tõmmates juhtub see ja too, kusjuures – tingimata! – läheb elu silmnähtavalt paremaks. Nad ei taha kuulda teistest kangidest või et nende tõmbamisega kaasneb “igasugu asju” või “halvenemine aeglustub” või – jumal hoidku! – midagi “tõenäosustest”.
Ühiskond on rajatud unistustele, mis tunduvad päris. Keskkonnateadlased (vähemalt need, kes tõesti süvenevad) pakuvad aga reaalsust, mis mõjub painava unenäona.
2. Ebamugav info ei ole teretulnud.
Naeratan, kui mõtlen tagasi kõigile neile kogemustele, kus ebamugavat argumenti esmalt otsustamisel ei arvestata, siis juba ei küsita, kuni lõpuks tehakse nägu, nagu poleks selle argumendi tundjat olemaski. Naeratus tuleb sellest, et iga sellise protsessi algus paistab tagasivaates kuidagi lapselikult süütu.
Üha uuesti ja uuesti annab riik signaali, et mõndagi küsimust me parem ei küsi, sest meile ei pruugi meeldida vastused. Valitsejad on hakanud keskkonnatõde kartma. Ja kuna nad teavad, et seda olematuks ei muuda, siis kaasneb kartusega distantsi loomine ja hoidmine. Tõele au andes kehtib sama ka huvigruppide kohta, kes otsivad tuge oma konkreetsele huvile. Ent keskkonnaorganisatsioonidel on siiski üsna vähe võimu.
Teadlased vastavad sellisele äratõukereaktsioonile erinevalt. Mõni asub tegema seda, mille eest makstakse. Teine keskendub oma ingliskeelsele teadussuhtlusele. Aga pikas perspektiivis, arvan, mõjub see kõige halvemini akadeemilisele järelkasvule. Olla Eestis ühiskonnaga suhtlev keskkonnateadlane – milleks? Kõigile on turvalisem maksta kinni välisdoktorandid: nad tulevad, askeldavad vandlitornis ära ja lähevad minema.
3. Keskkonnaküsimus on osa laiemast väärtusküsimusest.
Jälgin mõtlikult mitte ainult keskkonnaarutelu, vaid ka paralleelset püüdu arutleda riikluse, rahvuse, keele ja kultuuri ja muude üllaste väärtuste üle. Mõtlikkus tuleneb kogemusest, et kui asi läheb tõsiseks, muutub põhiargumendiks ikka tarbimine. Mõnikord on see maskeeritud väitega vabadusest, kuid peagi selgub, et seda “vabadust” plaanib inimene kasutada tarbimiseks.
Poliitik mõtleb valijale ja rahastajale. Ametnik mõtleb poliitikust ülemusele või kroonilisele kohtusse kaebajale. Valdav enamus mõtleb oma naabritele ja tuttavatele, võrdleb end nende helgeimate esindajatega klantsmeedia kaantel ja kadestab rikaste riikide “vabu” kodanikke. Kes muidugi samamoodi mõtlevad, kuidas rohkem tööd tehes saaksime rohkem tarbimisvabadust nii aja kui ka asjade näol.
Sellises ühiskondliku mõtlemise nõiaringis saab keskkonnaküsimusi arutada ainult pealiskaudselt ja alati millegagi pettes. Kõikjale imbunud rohepesu on suurepärane näide. Läbinägelik keskkonnateadlane ei oskagi siin õieti sekkuda, ainult imetleda mängu ilu ja lugeda klassikalisi filosoofe.
4. Inimesed ajavad segi informatsiooni täpsuse ja olulisuse.
See on vahva psühholoogiline trikk, kuidas arvuline üksikfakt tundub enamasti tähtsam kui kirjeldus suurest protsessist. Keskkonnadebatis saab niisugused fakte kasutada peibutistena, mis juhivad tähelepanu peamiselt kõrvale. Neid saab ka loopida kontekstist väljarebituna üksteise aeda, nagu Tallinna narrikesed. Kuni kõik väsivad.
“Jälle jauravad metsa juurdekasvu mõõtmise valemite üle, tehku omavahel asi selgeks, miks pean mina poliitiku, ametniku või kodanikuna sellest arvama…” Eks ta ole… Kuigi saaks ju üle küsida, kas arvud ja valemid on ikka jutu uba. Võiks selguda, et keskkonnateadlase meelest on uba hoopis selles, et loodus vaesub, keskkonnariskid kasvavad ja me ei tea, kuidas seda sobitada ühiskonna unistustega (punkt 1).
5. Arutelukultuuri ebapiisavus.
Pean silmas kolme kultuurse arutelu tingimust. Esiteks, et arutelust ei jäetaks välja neid, kes valdavad argumente ja mõistavad nende taga olevaid väärtusi. Teiseks, et oma argumente ja väärtusi saaks esitada õiges kohas, piisaval määral ja informatiivsel moel. Kolmandaks, et inimesi argumentide tõttu taga ei kiusataks.
“Kui teadlasele antakse juba paar korda kõrgel tasemel teada, et riik teda ei vaja, siis teadlane võtab teatavaks.”
Minu kogemuse kohaselt on keskkonnadebatis puudusi kõigi kolme tingimusega, ja mitte ainult Eestis. Kui teadlasele antakse juba paar korda kõrgel tasemel teada, et riik teda ei vaja, siis teadlane võtab teatavaks. Ta ju näeb, et “riik” vajab neid, kes tooksid sisse raha ja kiiresti. “Jututuba,” kommenteeris üks kunagine keskkonnaminister, enne kui metsanduse arengukava arutelud ära lõpetas.
Ebakultuurses väitluses ei saa keskkonnateadlane väärikalt osaleda. Tõsi, tal on võimalus käia arvamusfestivalidel ja laadaplatsidel, vahel isegi hommikuprogrammides või meelelahutussaadetes. Debati alguses, kui asjaosalisi veel ei teata, võib see isegi põhjendatud olla. Kümne aastaga teiseneb see aga tsirkuseks, kus pakutakse tola või läbi rõnga hüppava lõvi rolle.
6. Meid on vähe.
Eesti õnnistus on ikka olnud selles, et parimad eksperdid ja otsustajad on üksteisest ainult telefonikõne kaugusel. Ent see on ka needus, sest nõnda ei teki persoonidest sõltumatuid valitsusvorme, mis aitaksid üle elada keerulisemaid aegu ühiskonnas ja keerulisemaid suhteid persoonide vahel.
Persoonidele taanduv keskkonnadebatt vaesub ja muutub võimuküsimuseks, argumendid muutuvad sisulistest personaalseteks. Kes on võimul – temal ja tema sõpradel ongi õigus. Teadusega pole siin muud pistmist, kui et tegu on uurimisväärse (aga ka tüütult korduva) nähtusega.
7. Ajakirjandus ei oska keskkonnateemat käsitleda.
Jah, see kõlab sellisena ebaõiglaselt, sest hulk ajakirjanikke on väga püüdnud ja mõnedki püüdlused on inimlikult imetlusväärsed. Samuti tean, et teadlane ei ole ajakirjanikule lihtne partner. Niisiis palun vabandust!
Ent probleem on selles, kuidas ajakirjandus on pihustunud eraldiseisvate uudisväärtuslike kildude peegeldamiseks. Siin satub ajakirjanik sama jama otsa nagu iga kodanik: kildude tagant kaob tervik. Alati saab välja suurendada ükskõik millise juhtumi ning hea ajakirjanik (nagu poliitikki) suudab veenda paljusid selle tähenduslikkuses.
“Kujuta ette, ühed raiusivad pühapaiga maha, teised uputasivad metsa ära ja kolmandad käskisivad sada tuhat puud üles kiskuda! Mis riigis me elame!”
Kahjuks pole meil sellist ajakirjandusformaati, mis väljuks juhtumitest ning juhiks keskset väärtusarutelu, aidates vähendada selle vastuolusid.
Kokkuvõtteks
Ühiskonnal on õigus valida oma müüdid ja valitsejad. Miski inimlik ei saa keelata bürokratiseerunud tarbimisühiskonda, kus keskkond loeb just niipalju, nagu seaduste kirjasõnasse on üles tähendatud.
Lihtsalt – ärge nimetage seda teadmispõhiseks ühiskonnaks. Tundub kohane parafraseerida Uku Masingut: kus teadmispõhisest ühiskonnast räägitakse palju, seal on seda vähe.
Ja iseäranis keskkonnateadlaste kuuldes – ärge rääkige demokraatlikust otsustamisest.
Ajastu meelsus ütleb, et avalik tekst tuleb lõpetada positiivse noodiga. (See kuvandi värk on veel üks teadlase jaoks arusaamatu asi.) Pigistan siia siis vähemalt kaks küsimust: Kas neid seitset asjaolu on võimalik muuta? Kas need väärivad seda?
Kommentaar peegeldab autori isiklikke seisukohti.
Toimetaja: Kaupo Meiel
Artikkel on ilmunud Eesti Rahvusringhäälingus