I Arusaam eluslooduse Eestist
Inimesed ei tea, kui palju elab Eesti riigi piires teisi elusolendeid. Looduseuurijadki teavad üksnes kilde ja suurusjärke. Näiteks mõne liigirühma umbkaudset arvukust või ohtrust (linnud, metsapuud, jahiulukid) või silmaga nähtavate olendite liigirikkust (hinnanguliselt umbes 40 000 „makroskoopilist” liiki). Viimastele lisanduvad aga ainuraksed, eeltuumsed organismid ja viirused, kellest paljude puhul ei ole selge, kuidas „liike” üldse eristada või kas see mõistlikki on. Enne molekulaargeneetiliste uurimismeetodite leiutamist tundus meil olevat mingigi arusaam sellest, kui palju elab isendeid ja liike pindala- või ruumiühikul – mida siis julgemad suuremale alale üldistasid. Praegu on kõik jälle sassis: igas näputäies mullas või puukõdus leidub jälgi tohutust elusolendite mitmekesisusest. Enamiku kohta pole selge, mis nad seal teevad või tegid või kuidas sinna sattusid.
Teisalt on ilmne, et suur osa Eestis praegu leiduvatest elusolendite arenguliinidest on elanud ja arenenud siin inimeste kõrval aastatuhandeid. Leidub mõistagi ka liine, mis on siin katkenud, teisi, mis sisse rännanud, ning neid, kes kord tulnud, siis läinud. Ent üldistatult võime siiski rääkida Eesti elusloodusest, kelle seas oma niši ja pikaajaliste kooslusesuhetega on ka eesti inimesed. Pikale ühisele ajaloole vaatamata tunneme teisi meie kõrval elavaid elusolendeid tänini halvasti.
Ega inimesed muidugi teineteistki väga hästi tunne. Ent inimsuhete paralleel aitab osutada seaduspärale, et äratundmine on mõistmise ja see omakorda väärika kohtlemise eeldus. See komplekt omakorda seostub kuuluvustundega, s.t põhivajadusega olla inimene „teiste” seas. „Teistelt” viib mõtteharu „omade” ja „võõraste” eristamise ning erisuguste suhete ja nende korrastamiseni, aga see pole järgneva arutluse seisukohalt peamine.
Peamine on, et inimühiskondades on peetud inimlikuks mõelda kõrvalejäetutele ning püüda hoida sidemeid katkemast. Nii ka Eestis. Kui sotsiaalteadlased avaldasid avaliku kriitilise pöördumise „Kaks Eestit” (23. aprillil 2001), siis puhkes küll arutelu selle üle, kas võimukandjate võõrandumist ülejäänud rahvast („Teisest Eestist”) on selles õigesti kirjeldatud – kuid pöördumist ennast ei arvatud kohatuks. Analoogiliselt tekkis hiljem tasapisi mõiste „Kolmas Eesti”, mis peegeldab kokkupuute kadumist arvestatava osaga toimetulekuraskustes inimestest. Järjestatud „Eestid” on ühiskonnateaduslikus kõnepruugis seega tähistanud ühtaegu võimuhierarhiat ja samas eetilist hoiakut mitte lasta sellel muutuda kooslust lagundavaks, mitte lasta Eestil muutuda väiksemaks (Vetik 2002; Kasearu, Trumm 2015).
Minu arvates vastab inimestega koos elav muu elusloodus neile tunnustele sedavõrd, et seda sobiks kutsuda Neljandaks Eestiks. Paljude elusolenditega puutume kokku iga päev, sealhulgas vastastikmõjudes. Selle seose teadvustamine nii üldisena kui igas konkreetses oma eluavalduses oleneb üksnes isiklikust märkamisvõimest ja märkamistahtest. Tänavatuvi võib jääda sama anonüümseks nagu mööda ruttav inimhulk, aga võib osutuda ka tuttavaks. Seeneeosed sissehingatavas õhus, bakterid enda või oma jutukaaslaste seedekulglas või igal sammul talla alla jääv elusolendite hulk ei ole üldse silmaga nähtav ega detailselt kirjeldatav, aga nad on kogu aeg olemas ja tunnetuslikult käsitletavad.
Ei meenu küll ühtki teadustööd, kus oleks mõõdetud, kui palju suhteid ja suhtlust teiste elusolenditega on tänapäeva inimesel keskmiselt ja kui palju see varieerub. Kogemuslikult pakun, et enamik Eesti inimesi oskab täpse nimetuse anda sadakonnale Eestis elavale liigile. Kõige ulatuslikuma nimekirjaga opereerivad peast mõned professionaalsed loodusvaatlejad ja loodusteadlased: võimete piir paistab ulatuvat mõne tuhande nimeni. Kui aga niisugusel professionaalsel vaatlejal lasta toimetada looduses, siis selgub, et enamikku elusolendeid ta ikkagi ei märka. Näiteks tegime aastate eest katse samblikuuurijatega, millest selgus, et nelja tunni jooksul kahehektarises metsas (keskmine metsaeraldise suurus) intensiivselt liike otsides jääb vaateulatuses olevatest liikidest märkamata umbes kolmandik ja isenditest 95%.
Niisiis on inimolendi füüsiline suutlikkus märgata enda ümber muud elusloodust suhteliselt kehv. Kuigi tunnetuslikke võimalusi on rohkem, ei teki need puhtalt kujutlusvõimest ja kogemusest, vaid eeldavad ka alusteadmisi. Saame kombinatsiooni individuaalsest seotusest ja samaaegsest piiratusest, mida leevendavad aeg, haridus ja talletumine kultuuris.
II Küsimus „kuidas läheb?” (elusloodusel)
Üksikisiku piiratuse tunnistamine viib arusaamani ühiskondlikust vastutusest eluslooduse märkamiseks ja mõistmiseks ning küsimuseni, millist praktilist tegevust see „vastutus” täpsemalt võiks hõlmata. Nende käsitlemine oleneb suuresti sellest, kui oluliseks pidada ühiskonna organiseerimisel teatavat eetilist idealismi. Naasen eetika rolli juurde allpool, aga esialgu lähtun sellest, et eetiline alus on vähemalt mingil määral möödapääsmatu (Schweitzer 1984).
Sel juhul viib vastutuse probleem – muuhulgas faktipõhiselt – vastatavate küsimusteni eluslooduse praegusest olukorrast ja inimühiskonna rollist selle kujunemisel. Need on olnud aastakümneid looduskaitseteaduse põhiküsimused (Lõhmus 2011). Ent mida kujutavad need küsimused endast ühiskonnakorralduse seisukohalt?
Olen osalenud paljudes elurikkuse uuringutes ja arvutustes, nende tutvustamises väga erinevatele inimrühmadele, püüdnud nõu anda paljude elurikkust puudutavate arengukavade ja planeerimisdokumentide koostajatele. Lugenud tuhandete lehekülgede kaupa eluslooduse kohta kirjutatud eestikeelseid ilukirjanduslikke ja populaarseid tekste, kõndides piltlikult öeldes Neljandat Eestit puudutavas kultuurimetsas ja -soos. Sageli on seda saatnud tunne, et ikka ja jälle tehakse teatud lihtsaid asju keeruliseks, kuigi vaja oleks vastupidist. Olen püüdnud tabada, mis need „lihtsad asjad” on ja miks neid peab vältima või ähmastama. Ma ei mõtle, et üksikasjad ja vaatenurgad peaksid taanduma üheplaanilisuse ees, vaid pean silmas vastutuse mõistmiseks otstarbekat esitusviisi.
Kui küsime inimeselt, kuidas tal läheb, siis me üldiselt ei oota vastusena rõõmude ja murede ammendavat loetelu ja nende matemaatilist kaalumist. Ega oota esmaselt ka pikka etendust. Kahtlemata saavad vastavalt teadus ja kunst nendegi poole püüelda, mõistes samas kõikehõlmavuse põhimõttelist saavutamatust. Niihästi praktiline kui ka teaduslikku huvi pakkuv on hoopis selge tervikhinnang seisundile, sealhulgas subjektiivne enesehinnang. „Täitsa hästi!” või „mul on suur mure” on suhtlemisel ja edasiseks tegevuseks juba suureks abiks. Analoogiliselt on ka poliitikutele koostatavates keskkonnaülevaadetes viimasel ajal tavaks üldis- tada hinnangud näiteks kolmeks fooritulede värviks, mida saab tõlgendada kui muret (punane), ärevust (kollane) või rahulolu (roheline) mingi normi suhtes. Selles lahenduses olemegi juba normeerinud oma suhte elusloodusega. Üle tuleks vaadata, millisele alusele see norm on rajatud.
Teise ja Kolmanda Eesti puhul on suhtenormide aluseks õiglustunne. Ent on vaevalt loogiline, et inimene saaks õiglust määratleda teiste elusolendite jaoks või neist lähtudes. Loogilisem oleks küsida, kuhu laieneb inimese eluterve kuuluvustunne: kelle või millega me elus kokku kuulume?
Ökoloogia ei jäta siin eriti põiklemisruumi: inimese seosed end ümbritseva kooslusega on küll liigiomased, kuid neis on vähe fundamentaalseid erinevusi teiste elusolendite vahelistest suhetest. Insenergeneetiline võimekus teisi elusolendeid muuta turgatab unikaalse seosena pähe, ehkki idee ise pärineb ju suuresti viirustelt. Tehiskeskkonda eraldumine on seevastu valdavalt illusioon, arvestades seda, kust saame oma ainevahetuseks vajaliku. See tähendab, et liigina kuulume jätkuvalt (paljudesse) ökosüsteemidesse (Folke jt 2021). Järelikult saab kuuluvusest lähtuvalt kaaluda ka inimeste käitumist nende ökosüsteemide ja seal elavate teiste liikide suhtes ning selle aluseks olevat suhtumist.
Ehkki Eesti ökosüsteemid ja siinne inimtegevus on meile hoomataval ajal (pärast mandrijää viimast taganemist) palju teisenenud, on nii ökosüsteemide toimimise kui ka inimkäitumise põhilised seaduspärad jäänud samaks. Ökosüsteemid on ikka seadnud inimesele tegevusraame, inimene ikka võtnud ökosüsteemidest endale vajalikku, teinud sellest midagi ja vahetanud teiste inimühiskondadega ning lasknud ökosüsteemidesse oma tegevuse jääke. Probleem Neljanda Eestiga tekib esmajoones sellest, et inimtegevuse maht ja ambitsioon on määratult kasvanud, ökosüsteemide mahutavus aga muutunud vähe. Üha pakilisem on vastata küsimusele, millist ruumi Neljas Eesti väärib ja kuidas mõjuksid võimalikud lahendused esimesele kolmele, kes neljandat – nagu eespool selgitatud – vaevalt tunnebki.
III Inimeste suhe Neljanda Eestiga
Kuidas suhtuda Eestis ja mujal näiteks lindude ja kalaparvede vähenemisse, põlismetsade ahenemisse pisifragmentideks, looduslike vooluveekogude asendumisse kraavivõrkudega või soode asendumisse tootmismaadega? Kas samamoodi nagu looklevate metsateede asendumisse laiade asfaltteedega ning hobuste tööjõu asendamisse moodsate masinatega? Või niimoodi nagu Teise Eestisse, kelle eristamine isegi mõistena näib olevat piinlik.
Paljud inimesed paistavad arvavat, et keskkonna- kriisi lahendab teadus. Eks omajagu on selles tõtt ka. Aga väga erinevad teemaga tegelevad teadlased ise, Eestiski füüsikateoreetikutest bioloogide, keskkonnapsühholoogide ja teoloogideni, jõuavad üha tõdemuseni, et inimese teadmiste ja käitumise vahele jääb fundamentaalne lõhe (Rebane 1995; Järvik 2003; Paul 2004; Kull 2011; Folke jt 2021). Sellel on ilmselt mitu põhjust, alates piiratud intellektuaalsest võimekusest ning lõpetades inertsete käitumismustritega.
Aastakümneid tagasi tavatseti mõelda teisiti. Sedagi võib lugeda kodumaiste mõtlejate kirjutistest, mis käsitlevad keskkonnaprobleemide kultuurseid lahendusi. Näiteks Jaan Kaplinski pidas 1973. aastal looduskaitse arengut käsitledes liikumist optimeerimise ja ratsionaalsuse suunas tuleviku garantiiks (Kaplinski 1973). Samalaadset teesi, et loodus on inimese poolt üha paremini hallatav ja tema vajadustele vastavaks muudetav (ehkki tuleb ette ka vigu), arendas põhjalikult Jaan Eilart (1976). Viktor Masing jäi kümmekond aastat hiljem skeptilisemaks, nentides, et loodusteadlaste vaateid võetakse Eesti maakasutuses omaks paarikümneaastase hilinemisega – aga nad võetakse siiski (Masing 1984).
Võrreldavat optimismi ühiskonna teaduslikku juhtimisse praegu vaevalt enam leiab, kuigi selle ala teadlasi ja teadustöid on tohutult rohkem. Jälgimis- ja arvutusvõimsuste kasv võimaldab hoopis näha iga päev järjest selgemini seda, kuidas inimmõju kontrolli alt välja libiseb. Nagu laava põhjatust kraatrist.
Või nagu Titanic oma teekonnal – kui kasutada Kaplinski võrdlust ülalmainitust 25 aastat hiljem ilmunud ja tonaalsuselt täielikult muutunud artiklis (Kaplinski 1998).
Neis oludes ei paista miski asendavat enesekontrolli, mis põhineks sügaval ühtekuuluvustundel ja lugupidamisel elusolendite võrgustikest koosneva biosfääri suhtes, mille osad me oleme (Rebane 1995; Spash 2011; Martin jt 2016; Franciscus 2018). Teadus muutub teovõimeliseks alles pärast tahet neid suhteid tulemuslikult luua ja hoida ning selleks vajalikku teada (vrd Kull 2011). Paistab niisiis, et elujõuline tahe üheskoos elada eeldab inimese puhul lugupidamist. Sellele, kes kooseluta ellu ei jää, muutub tahtepuudus ühtlasi suitsiidseks.
Niisuguse üldise arutluskäiguga jõuan tagasi teesi juurde, et suhte põhiomadustelt ja eesmärkidelt on Neljanda Eesti probleem sarnane Teise ja Kolmanda Eesti omaga.
Sarnane on ka positiivne poliitiline programm. Küsimus on ju selles, kas lugupidamine oma elukoosluse suhtes on inimestes endis olemas ja
nõnda demokraatlikult valitsetav (Krause 2021). Või on inimene niivõrd isekas, tahtejõuetu ja oma kujutlusvõimet enesepettuseks vormiv liik, et tema suhteid ökosüsteemiga korrastab ainult kas diktatuur või õnnetused. Paradoksaalselt on just läänelik keskkonnasuhtumine (mida nüüd kopeerib ka suurvõimuks tõusev Hiina) selles plaanis rajatud vastandumisele, inimlikule nõrkusele ja lugupidamatusele (Sťahel 2020). Ühesõnaga, selles samas kultuuriruumis taunitavatele omadustele.
IV Kultuurikorrastus ja -hüved
Küsimus inimeste suhtumisest muusse elusloodusesse on igipõline. Huviline on teretulnud jätkuvasse filosoofilisse debatti keskkonnaeetika aluste üle antropo-, öko- ja biotsentrismi, F. Nietzsche moraalikriitika, looduse kultuurilise „kodustamise”, loodusväärtuste universaalsuse jne positsioonidelt (nt Attfield 2014; Storey 2016; Rolston 2020). Neid aluseid see kirjatükk ei püüagi hõlmata.
Mu lähenemine on praktiline ja kiireloomulisem, lähtudes vaatlusest, et vastuolud võtavad inimestelt ja ühiskondadelt tohutult ainelist, vaimset ja emotsionaalset ressurssi. Vastuolusid kaotada ei saa, aga saab kujundada neid leevendavat kultuuri. Ka inimeste „Eestid” on eristatud mõttega selle teadmisega midagi peale hakata. Ühtekuuluvustunde loomist või taastamist taotleb ka Neljanda Eesti teadvustamine ja uurimine. Ja veel mõnedki praktilised nüansid turgatavad pähe.
Näiteks on teised liigid alati osa konkreetsest kohast, kohapealsest. Ja sedakaudu kohatunnetusest (sense of place), mille seos inimese heaoluga on
küll ebapiisavalt uuritud, aga kahtlemata olemas (Hausmann jt 2016). Valdur Mikita väidab „eesti- pärase” kohatunnetuse eripära seisnevat just selles, et see lähtub tihti pigem ümbritsevast loodusest („olemispaigast”) kui vahetust elukohast (Mikita 2017: 58).
Olgu rahvuslike eripäradega kuidas on, aga igatahes on „topofiilial” selge ühisosa hajusa hüpoteesiga „biofiiliast”, s.o inimesele väidetavalt loomuomasest huvist teiste elusolendite suhtes. Kuna biofiiliat piirab ka „olemispaigas” inimese võime teisi elusolendeid märgata (vt ülalpool), siis on Neljanda Eesti heaoluväärtus suuresti kultuuriline ja tunnetuslik. Eluslooduse terviklikkus ja hea käekäik saavad rõõmu valmistada samamoodi, nagu mõte meile tähtsatest inimestest kusagil rahvasummas või ootamatu emakeelne jutukatke võõral maal.
Teiseks on tõenäoline, et suhe elusloodusega kujuneb kogu inimese eluaja jooksul. Üks viide sellele on fakt, et vananedes muutuvad inimesed loodushoidlikumaks, kuigi võiksid elujätku vähenemisel pühenduda nautlemisele (Wang jt 2021). Kui aga loodus rikastab eriti just eakate mõtteilma ja neil on sel alal ka pikk elukogemus, soosib see ühiskondlikku rolli loodusterviku õpetamisel ja edasiandmisel. Eakate roll on ühiskondade vananemist arvestades oluline heaoluteema, arvestades sedagi, et kiiresti areneva tehnoloogia ja majanduse vallas on eakate võimalused märksa piiratumad.
Neljanda Eesti kohtlemine seostub globaalse loodushoiu taustal ka küsimusega väikeriikide kohast maailmas. Võib eristada kahte vastandlikku nägemust: (1) väikeriigid kui prototüübid, katselavad uuendusteks, milleks suurriigid on liiga inertsed, või (2) väikeriigid kui tühisused, millest midagi ei olene ega tulene. Mõlemad nägemused on Eesti poliitikas esindatud ja valik sünnib niikuinii. Aga küllap oleks see hea korralikult läbi mõelda.
Lõpuks on küsimus sellestki, kas poolehoid Neljandale Eestile võiks aidata kasvatada üldisemat empaatiat ja sümpaatiat ka Teise ja Kolmanda Eesti suhtes ning vastupidi. Seda eriti lastel, nende vaimse ja emotsionaalse arengu kiiretes etappides (Kellert 2003).
***
Olen aastakümnete jooksul teinud tutvust suure osaga Neljandast Eestist, saanud neist mõndagi teada ning jaganud ja talletanud seda teadmist. Arusaamad, mida kõik neli Eestit endast kujutavad ja mis meist edasi saab, on selle aja jooksul kahtlemata palju süvenenud ja muutunud, koos võimega väljendada mõtteid täpsena kohalikus keeles. Niimoodi mõistan ma ka siinse eluteaduse hoidmise ülesannet.
Ent lapsepõlve tagasi mõeldes paistab mulle, et esmane tunnetus inimese ja ökosüsteemi suhte laadist saab tekkida juba tagasihoidlike teadmiste ja oskuste pinnalt.
Avaldatud väljaandes “Eesti Eluteaduse Hoidja”
Asko Lõhmus (s. 1974) on pärit Tartust. Ta õppis Tartu Ülikoolis bioloogiat. Seejärel on ta töötanud Tartu Ülikoolis uurija ning õppejõuna looduskaitse- bioloogia alal.
Ta on väga hea linnutundja, kuid samuti tunneb suurepäraselt paljusid teisi eluslooduse rühmi. Ta on üks teadusliku looduskaitse (või looduskaitsebioloo- gia) rajajaid Eestis.84 Metsaökoloogina on ta olnud eestvedaja Eesti metsamajanduse paremakssaamisel. Tema kirjutistest ja tegevusest võiks Eesti metsandu- ses alata uus ajajärk, mil metsakasvatust ei käsitleta enam XX sajandi majandusmõtte alusel.